1) Zbanski Kinoo esitleb: Resi rohelisse muusikasse - Esilinastus

Reis rohelisse muusikasse,  53 min.
Režissöör:  Taavi Arus
Heli: Kristo Klein
Kunstnik:  Mihkel Ehala

Film jutustab sellest, kuidas kaks muusikut, Chungin ja Fabrique  siirduvad matkale, kasutades liikumisvahendina spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud elektri jõul liikuvat tandemit -”kahemeheratast”, lootuses koos leida piisavalt säravat energiat, et sellest piisaks  Eestile tiiru peale tegemiseks ja jääks veel inspiratsioonimahti ülegi, mida loomingusse süstida. Seiklused viivad väga erinevatesse paikadesse, kus kohtutakse kõige hämmastavamaid inimesi ja  teadlasi.

Oma teel satutakse:

Endise kitsarööpmelise raudtee jaam Karusel, Hanila vallas, mille Meelike Naris soetas 6 aastat tagasi eesmärgiga ehitada see ümber loomemajaks ning tänaseks idee teostus ka lõpusirgel. Meelike peab kitsi ja lüpsab neid, seiklejaid kostitatakse imelise kitsesalatiga ja tõenditega Eesti naise vaprusest ja sihikindlusest.
Saaremaa elektroonilise muusika lipulaeva Mihkel Kasemaa (Rüki, Kinkymint) vanemate maja keldrikorrusel minimaalsete vahenditega DIY-stiilis, kuid nutikalt lahendatud helistuudio pannakse proovile spontaanse elektrohiti produtseerimisega.

Kunstiteadlase Rael Arteli poolt loomemajaks ning artist-in-residence keskuseks taastatud esivanemate talus Lehu külas, Halinga vallas leiavad vastuse muuhulgas ka küsimused: Kas Eestis on üldse kunsti? Mis edasi saab? Ja kes selle kõik kinni maksab?

Taasiseseisvumisjärgse eesti House-kultuuri pealinn Kilingi-Nõmme on nooremale kõrvakandjale tuntud eelkõige kui ilusat muusikat armastav ja propageeriv üksus.  Killingis hängitakse kohaliku tuletõrjekommando välklöögirühmlase Olli juures, kuhu eksivad ära ka kohalike metsade karuputkede hirm Mihkel Link, indiekunn Zõbin(kes ei võtnud lihtalt toru) ja tundmatuks jääda sooviv rastamees.   Malelaual pannakse paika jõudude vahekord ja hommikul alustatakse selge peaga 180 km pikkust maratoni Tour de kuppelmaastik.

Evelyn Müürsepa ja John Grzinich’i poolt juhitav ning aktiivselt tegutsev kunsti ja sotsiaalpraktika keskus „MoKs“ /maaheli.ee, Mooste alevikus, Mooste vallas, kus kohtutakse ameerika kunstnikega, kes on sisse võetud tradistioonilisest eesti köögist. Ilmneb, et läbi kõhu toimib võõra kultuuri  tundmaõppimine kõige efektiivsemalt.

Jõhvis molekulaardiagnostika laboris töötav Helen Uibopuu räägib robotitest, AIDSist ja  tulveku meditsiinist.

Reis Lõpeb Patarei merekindluses sellel samal festivalil, kus Sina, armas külaline-kinohuviline juba lina ees lesid.

Vaata ka matkablogi:
http://www.greengate.ee/?page=448


2) „WARIAZONE”

Kiwa & Terje Toomistu 
2011

Dokumentaalfilm WARIAZONE käsitleb transsoolisuse fenomeni Indoneesias, sooidentiteedi ja vabaduse seoseid ning esitab küsimusi moraali politiseerumisest.

Kunstsõnaga tähistatav waria (wanita, naine + pria, mees), mees-naiseks transseksuaal, on maailma suurima moslemikogukonnaga riigi kultuurimustrites tuntud nähtus. Waria, keda kohalikus kontekstis kirjeldatakse sageli kui meheliku ja naiseliku kombinatsiooni, kolmandat sugu või mehe kehasse sündinud naise hinge, osutab mitmetele postkoloniaalse situatsiooni probleemidele. Traditsiooniliselt on soolise identiteedi variatsioone peetud paljudes Indoneesia kultuurides pühaks, kuid tänaseks on wariad kandunud õigusteta tsooni ühiskonna äärealal.

Sotsiaalsete konstruktsioonide (moraal, religioon, heteronormatiivsus jne) jäikusest tuleneva häbimärgistamise tagajärjeks on sooidentiteedi mittetunnustamine, diskrimineerimine, piiratud töövõimalused, seksitööstus ja HIV/AIDS. Suurimat survet avaldavad wariadele religioossed ringkonnad, kes on sildistanud nad patusteks. Aktivistide püüd avaliku tegevuse kaudu tolerantsi suurendada on paradoksaalselt sundinud wariad vaikima. Seksuaalsuse üldsuse ette toomine on loonud äärmuslikele religioossetele gruppidele võimaluse “avaliku moraali kaitsmise” ning “sõnavabaduse” ettekäändel vägivaldselt rünnata.

Kuigi geograafiliselt ja kultuuriliselt distantseeritud, võib Indoneesia ja Eesti viimase paarikümne aasta arengutes täheldada sarnaseid jooni. Nii Indoneesiat kui Eestit saab pidada siirdeühiskondadeks, kus demokraatlik pööre toimus alles hiljaaegu. Indoneesia oli aastatel 1967-1998 allutatud Suharto totalitaarsele võimule ning täna tuleb tegeleda koloniaalse ja autoritaarse mineviku varjudega. Kiired sotsiaalsed, poliitilised ja kultuurilised muutused on põhjustanud sotsiaalseid pingeid ning seejuures paljastanud ka demokraatia kitsaskohad.

Kultuurilise “teise” analüüsi kaudu võib avaneda ootamatu pilk iseenda mitteteadvusele. Seetõttu pakub transsoolisuse problemaatika kaudu avanenud perspektiiv Indoneesia tänasele sotsiaalpoliitilisele olukorrale huvitavat võrdlusalust ka Eestis toimuvate protsessidega, aga kõnetab ka laiemalt Lääne ühiskonda ja globaalset poliitmaastikku. Seejuures on teose peamine rõhuasetus siiski sooülesuse temaatikal.Transsoolise fenomen ei esita mitte ainult transseksuaalsete kogukonda ja pole aktuaalne vaid soo ja seksuaalsuse kontekstis. See on sümboolne ka meie ajastu transnatsionaalsete diskursuste ja globaliseerumise taustal. Teos puudutab laiemalt küsimusi identiteedivabadusest ja identiteedi väljendusvabadusest. Subjektsuse avaldumisele kehtestab piirid tõereziim, tõde on paratamatult seotud võimuga.

film on indoneesia, jaava ja inglise keeles, eestikeelsete subtiitritega

filmi kodulehekülg ja treiler:

www.wariazone.com

FB lehekülg:

http://www.facebook.com/pages/Wariazone/144931698910707?ref=ts

3) Visuaalantropolooogiline kollaaž ”Ida-Euroopa Safari”.

EHI antropoloogiamagistrandid Piia Peetersoo ja Mariliis Rannama võtavad eelnevalt ette terve pika rännaku läbi eri Ida-Euroopa maade, et pakkuda pärast festivali külastajale läbi visuaalantropoloogilise kollaaži kaasaegset reisikirjeldust, kus otsides Teist (the Other) leitakse Ennast (the Self).


4) Antropoloogiline dokumentaalfilm Rock’n'rolli lapsed 23 min.

Rezhisöör: Jesper Zoova
Käsikiri ja maanteenäituse “Kiirus II” kuraator: Siram (Sobu)
Operaatorid: Õnne Luha ja Mailis Toompuu
Muusika: Tarrvi Laamann
Rezhisööri assistent: Taave Tuutma
Näitlejad: 9 kunstnikku, 3 kunstiteadlast, 1 operaator, 1 bussijuht

Road-movie dokumenteerib bussireisi, mille sooritasid grupp noori kunstnikke kahe päeva jooksul mööda Eestit. Peamiseks dokumenteerimisobjektiks on meeleolu, mida mõjutasid väga paljud tegurid alates tarbitud õllest kuni ülemaailmse majanduskriisini. Meeleolu on edasi antud läbi kunstiliste vahendite ja vihjete enne meid olemasolevatele visuaalkultuuri produktidele. Muuhulgas näeb reisiseltskond oma teekonnal ka maanteenäituse “Kiirus II” teoseid, mis asuvad marsruudil Pärnu-Ikla-Tartu-Tallinn-Pärnu. Samal marsruudil liigub ka buss. Buss on dekoreeritud meeleolule iseloomulike märksõnadega, nagu “tühjus”, “surm”, “destroy”, “kaos” jne. Filmivõtted said teoks üle noatera, kuna Pärnu politsei lubas maalingutega bussil välja sõita alles pärast kolmetunniseid läbirääkimisi.

*ETTEVAATUST! SEE EI OLE MEELELAHUTUS!

5) ANIMATED DREAMS esitleb:”Kuhu lähed, idaeurooplane?”

Eesti animatsioon on saanud osaks rahvusliku kultuuri identiteedist, mis end ka väljaspoolriigipiire kehtestanud on. Siinsed animaveteranid on rajanud noortele soodsa pinnase,mistõttu võib täheldada ka välismaa animafiilide huvi siinse animafilmi käekäiguvastu. Neile on eesti animafilm muutunud omaette kvaliteedimärgiks. Nõukoguderežiimis karastunud eesti animatsioon ei ole ka praegu kaotanud oma teravmeelsust egavaimuvärskust.

NUKUFILMI STUUDIO FOOKUS: argipäeva apokalüps ja kaasaja kosmogooniad

Kuut režissööri ühendab kirg ajatute teemade vastu – siit võib leida lugusid nii maailmaloomisest ja selle lõpust, ning ka kõigest muust, mis nende kahe vahele jääb.

Nukufilmi Stuudio on Eestis ainus ja Ida- ning Põhja-Euroopas üks suurimaid ja vanimaidnukufilmide tootmisele spetsialiseerunud stuudioid – seda nii paviljoni pindalalt, tootmiseja tehniliste vahendite poolest kui ka töötajate arvult.
 Rohkem kui 45 tegutsemisaastajooksul on stuudios tehtud üle kahesaja filmi.

NOOR EESTI ANIMA:tudengifilmidest ja indie-animatsioonist

Kuhu lähed, eesti anima?Kui uljamad noored režissöörid lähevad laia maailma õnne otsima, siis kodumaale truuksjäävad filmitegijad seisavad silmitsi olukorraga, kus professionaalseid filmitegijaid janoori, äsja iseseisvat karjääri alustavaid režissööre ja animaatoreid, lahutab tundmatutühermaa. Siiski, trotsides kultuurifondides valitsevat rahapõuda ja konnatiigikonkurentsi, võib juba täheldada, et tärkamas on uus, kauaoodatud generatsioon täisvärsket pealehakkamist ja toorest jõudu.

ANIMASOOFIA ERIPROGRAMM:animatsiooni kaheksa dimensiooni

Mullu ilmus kogenud animarežissööri, Eesti Kunstiakadeemia õppejõu ja filmikriitiku ÜloPikkovi sulest animatsiooni olemust lahkav raamat “Animasoofia”, mis ühtlasi analüüsibkaheksat eesti autori animafilmi läbi kaheksa erineva aspekti. Animasoofia eriprogrammtutvustab viie viimase aasta jooksul loodud eesti filmitegijate loomingut.

 

“TAEVALAUL”MATI KÜTT
2010, 45 minNukufilmi Stuudio
Stsenarist: Mati Kütt
Režissöör: Mati Kütt
Animaatorid: Märt Kivi, Marili Toome, Andres Tenusaar
Helilooja: Tõnu Kõrvits
Produtsent: Arvo Nuut

Möödunud aastal valmis Mati Küti täispikk nukufilm “Taevalaul”, mis pälvis nii EestiFilmiajakirjanike Ühingu poolt välja antud Aasta Filmi tiitli, kui ka Kultuurkapitaliaudiovisuaalse kunsti aastapreemia.
“Taevalaul” on ood kõigile lennutahtelistele. Kas on võimalik Kuul ära käia ühehingetõmbega? On küll, kui on olemas lennutahe ja vastav väljaõpe. Nii juhtubki postiljonRainiga. See pole pelgalt postiljoni rännak Kuule. See on filosoofiline teekond läbi aja ningajastute, läbi inimeste ja nende iseloomude, läbi mõtete ning kujutlusvõime.

“ELU ILMA GABRIELLA FERRITA”PRIIT PÄRN & OLGA PÄRN
2008, 43 minEesti Joonisfilm
Stsenarist: Priit Pärn
Režissöörid: Priit Pärn ja Olga Pärn
Animaatorid: Tarmo Vaarmets, Marje Ale, Ülle Metsur, Annely Põldsaar
Helilooja: Erkki-Sven Tüür
Produtsent: Kalev Tamm

Tegu on Priit Pärna esimese täispika autorifilmiga, mis on valminud koos Olga Pärnaga.2008. aastal, peale Animated Dreamsi esmaesitlust, pälvis film ka Grand Prix ja Anobanominatsiooni parimale Balti-ja Põhjamaade animafilmile.
See on dramaatiline lugu armastusest, lukus ustest, näotust vargast, haavatud kurest,kadunud läptopist ning õdedest O’Keydest, kes on virtuaalsed prostituudid … Filmis ei oleGabriella Ferrit, kuid on peaaegu “happy end”.