Lasnamäe aborigeenid
Kunstnikud Kristin Kallas ja Katja Novitskova.

Filmis “Sügisball” küsiti arhitektilt, miks ta elab Lasnamäel? Arhitekt vastas mõrul ilmel, et praktiseerib alandlikust. Kui nõukogude inimeselt oleks seda sama küsitud, oleks ta vastanud: et see on parim võimalik elamise viis.

Ning küsimusele, miks on meie korterid nii väiksed, oleks ta vastanud, et esiteks, pole nad väiksed, vaid kompaktsed ja seda sellepärast, et nõukogude inimene on avalik inimene, on töö- ja kultuuriinimene, kes viibib kodus minimaalselt. Kodu on koht, kus käiakse magamas.

Võib-olla selle pärast ongi Lasnamägi alati veidike uimane õhk. Uimasuses on aga alati mingi peibutav salapära, malbe erutus. Lasnamägi – see on vaibunud ihade ja unistuste mesimagus seerum. Kas te olete kunagi mõelnud, kui mitme täispika mängufilmi jagu musta materjali kõikide lasnamäelaste unenäokeskusest ühe öö jooksul läbi jookseb?

Patarei garaažigaleriis lahkavad noored kunstnikud Kristin Kallas ja Katja Novitskova Lasnamäe kui kommunistliku utoopia pärandi fenomeni, analüüsivad selle omadusi elukeskkonna ja identiteedikujundajana. Nad uurivad, kuidas on võimalik näha Lasnamäge interneti ja Photoshopi ajastul, kui igaüks võib endale virtuaalkeskkonnas oma isikliku Lasnamäe kujundada ja seda kujutlust võrgustikus teistega jagada ja mõjutada n-ö objektiivset kõigile ühtemoodi mõistetavat   Lasnamäe tajumise võimalusi.. Niimoodi võib igaühest saada keskkonnakujundaja, varjatud seoseid paljastav ja uusi tähendusi loov mina-arhitekt ja Lasnamäest saab multiuniversum Lasnagorski.

Kui vanasti eeldas süsteem, et on olemas  üks objektiivne, kõigile ühtemoodi mõistetav Lasnamägi,  siis tegelikult  elasid tõelised Lasnamäe kogemused ja pildid tema elanike ajukambreis. Nüüd võib aga igaüks teha Lasnamäest vastavalt oma vajadustele ja fantaasiale Photoshopis retuššeerides oma versiooni.  Katja ja Kristin teevadki seda. Nad lõikavad välja erinevad Lasnamäe objektid ja panoraamid ning asetavad nad täiesti uude konteksti. Unenäod saavad tõelisuseks, unistused leiavad vormi.

Graffiti

Noored tänavakunstnikud ei tõota korda saata midagi rohkem ega vähem kui Ida_Euroopa kõige suurem graffiiti. Tegevust hoitakse käigus kogu festivali vältel. Kõik saavad kunstiteose sünnile kaasa elada.

Konteiner #3
Autor: Neeme Külm

Konteiner #3 kuulub samasse seeriasse 2008. aastal Haapsalusfestivalil Seanahk olnud installatsiooniga 40 High Cube ja 2009.aastal EKKM-i hoovile püsitatud installatsiooniga Lava. Konteiner #3koosneb kahest standardsest ehitusprahi konteinerist, mis on tõstetudküljele, lahtised ülaosad vastakuti ja uksed kõrvuti, ning moodustabkinnise siseruumi mõõtmetega ca 6 x 5 x 2,3 m. Festivali kahe päevajooksul toimib installatsoon lava/peoruumina.

Installatsioon paikneb kunsti ja arhitektuuri piirimail. Kasutadesstandardseid, tehnoloogilisi, igasuguse disainipretensioonitaelemente, on eesmärgiks ületada kunsti tegelemine kunstiliste võidisainiküsimustega ja jõuda reaalse, tegevuste toel edasiarenenudruumini. Ruumini, mis läbi tegevuse ja paigutuse liigubprügikonteineri skulpturaalsest kujundist arhitektuursetekriteeriumide järgi hinnatava keskkonna suunas. Festivali ajaks onlavastatud absurdne ruumiolukord, mille töölehakkamise kindlustab seestoimuv pidu, mille varjus “sisse sööta” keskkond, mis muidu mõjuksvõõra või eemaletõukavana. Projekt rakendab peol osalejaid omalevajaliku ruumiolukorra tekitamiseks, sest tegemist onruumiinstallatsiooniga, mis “on olemas” ainult koos kasutajatega.Arhitektuuri seisukohalt on eesmärgiks rõhutada ajutiste, hetkelisteruumide olulisust ja vastanduda keskkondade totaalse disainimisetendentsile.

MIMprojecti iseseisev peo-konteineri (self -sustainable party container)

MIMprojecti iseseisva peo-konteineri esimese versiooni avamine toimus 2010 Helsinkis PixelAche festivali raames koos Association of experimental electronics’i loomingulise tiimiga. Peokonteineri algidee on väljendada sõltumatust kõikvõimalikest takistustest, millega kunstnik ja tema töö pidevalt rinda pistma peab – alates kunstiruumi puudumisest, energiast ja vahenditest. Selleks on MIMprojject ehitanud endale oma ‘galerii’ , oma ‘elektrijõujaama’ ja pea kogu vajaminev tehnika on ümberehitatud prügi.

Konteiner on liikuv galerii ja jõujaama mootoriteks aktiivsed ja uudishimulikud linnakodanikud – need, kes soovivad teada, mitu kilovattundi nende kontidesse peidetud on; keda huvitavad seosed energia, heli ja valguse vahel; või need, kes soovivad lihtsalt pidutseda isemängiv automaatbänd taustaks.

Lisainfo: www.mimproject.org,

videosid näed:

http://vimeo.com/17560328
http://www.youtube.com/watch?v=OTj-Yqh2HRE&feature=player_embedded
http://vimeo.com/11460676
http://vimeo.com/10443359

 

Näitus: Lost in Transition

Näituse toimumispaik: EKKM, Põhja pst 35, Tallinn
Näituse toimumisaeg: 22. juuli–28. August 2011

Osalevad kunstnikud: Arnis Balcus (Riia), Wojtek Doroszuk (Krakov/Rouen), Alexei Gordin (Tallinn), Ivan Jurica (Bratislava/Viin), Flo Kasearu (Tallinn), Gergely Laszlo & Katarina Sevic (Budapest), Zampa di Leone (kunstniku sõnutsi pärit “Balkani persest”), Anna-Stina Treumund (Tallinn), Katarina Zdjelar (Belgrad/Rotterdam)

Näituse kuraator: Rael Artel (Pärnumaa)

Näitus toimub festivali „Patarei Kultuuritolm 2011” ja projekti „Your Periphery is My Center” raames.

„Lost in Transition” on esimene projekt alustavast kaasaegse kunsti presentatsioonide sarjast „Your Periphery Is My Center”, mis uurib ja mõtestab endise Ida-Euroopa ja selle naaberregioonide sotsiaalse reaalsuse kõige erinevamaid, kunstnikele huvipakkuvaid aspekte.

Kas sa mäletad 1991. aasta suve? Suudad meenutada toonast ilma? Millega sa tegelesid 19. augustil? Kuidas sa veetsid oma õhtu? Kus sa viibisid ja kellega koos olid, kui kuulsid Kremlis toimunud riigipöördest? Millest sa rääkisid oma vanemate, sõprade ja naabritega? Mida räägiti riigitelevisioonis? Milline oli üldine õhkkond?

Sellel suvel saab 20 aastat just tollest nädalast, kui sotsialistlik režiim kukkus ametlikult kokku ja Nõukogude Liit varises põrmu. Katse päästa koletut, düsfunktsionaalset süsteemi putshiga andis sellele hoopis surmahoobi ja tõi Ida-Euroopa geopoliitilises piirkonnas kaasa rahvusriikluse ning demokraatliku korra taaskehtestamise. Lisaks poliitilise süsteemi muutmisele kujundati aga veelgi radikaalsemalt ümber majanduse põhimõtteid, mis muutusid ühest äärmusest teise –  riigi kontrolli all tegutsenud nõukogulikust plaanimajandusest metsikuks kauboikapitalismiks. Sellele protsessile anti nimeks „üleminekumajandus” ning selle üheks peamiseks märksõnaks sai „erastamine”. Viimane muutis fundamentaalselt suhteid riigi ja kodanike, tootmisvahendite omanike ja tööliste ning kohaliku ja rahvusvahelise kapitali vahel. Reformide kaudu juurutati lisaks uut, euroremonditud arusaama edust, respektaablitest elustiilidest, töövormidest ning vaba aja veetmise viisidest.

Kogetud raskusi kõrvale jättes, peetakse domineerivas ajaloolis-poliitilises diskursuses viimaseid aastakümneid positiivseks ja progressiivseks ajastuks, mis on kõigi endise Ida-Euroopa rahvaste elukvaliteeti parandanud. Avalikus sfääris käibiva peavoolumõtte järgi võitsime me kõik sellest 1991. aasta augustinädalast. See kehtib nii „meie” kui demokraatlike ja iseseisvate rahvusriikide kui ka „meie“ kui eraisikute kohta. Mulle näib, et on unustatud küsida — aga mida me kaotasime? Ja pärast nii radikaalset olukorramuutust — kas me oleme nende kiirete reformidega tekitatud muutuste tõttu endiselt segaduses?

Eelpool kirjeldatud ajaloolised protsessid moodustavadki rahvusvahelise kaasaegse kunsti näituse „Lost in Transition” mõttekohad. 20 aastat pärast seda saatuslikku augustikuu päeva toimuv näitus üritab koguda ja esitleda valikut kriitilisi seisukohti endises Ida-Euroopas domineerivate sotsiaalsete reaalsuste ning viljeletud elustiilide kohta. Teoste valikuga soovin välja joonistada mõningaid majanduslikule ja sotsiaalsele olukorrale iseloomulikke arengusuundi, mis on tekitanud üleminekuperioodi igapäevaelus aga ka kunstimaailmas teatud väärtuste komplekte ja eluviise. Näen näitusemeediumi mitte pelgalt intellektuaalse naudingu või põneva meelelahutuse eesmärgil teoste esitlemise võimalusena, vaid ka kui vahendit, mille abil konkreetsetele teemadele ja nähtustele tähelepanu juhtida ning nednde üle arutelusid algatada.

Näitusega kaasneb seda tutvustav trükis, mida loodetavasti esitletakse avamisel.

Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluv näitus avatakse 22. juuli õhtul kell 18:00. Toetajad: Eesti Kultuurkapital ja Ungari Suursaatkond Tallinnas.